Vanemahüvitis on lapse sünni järel makstav riiklik rahaline hüvitis, mis võimaldab last kasvataval vanemal, hooldajal või kasuvanemal jääda beebi sünni järel töölt koju ja pühenduda täielikult uue ilmakodaniku kasvatamisele. Vanemahüvitist määrab ja maksab sotsiaalkindlustusamet. Vanemahüvitist makstakse kindla perioodi jooksul.
Rahvasuus kasutatakse vanemahüvitise kohta sageli ka sõna “emapalk”, kuid see ei tähenda, et vanemahüvitist võiks saada ainult lapse bioloogiline ema. Õigus vanemahüvitisele on last kasvataval isikul, see tähendab, et ka isal, lapsendajal, eestkostjal või hoolduspere vanemal, kes on Eesti alaline elanik või Eestis tähtajalise elamisloa alusel elav välismaalane. Õigus vanemahüvitist saada on ka neil, kes ei ole varem tööl käinud - näiteks õpilased, üliõpilased, piiratud töövõimega isikud, kodused inimesed jne. Õigus vanemahüvitisele on korraga ühel lapsevanemal.
Vanemahüvitise suurus on 100% alusperioodi keskmisest brutopalgast ehk sissetulekust, mille pealt on tasutud sotsiaalmaks. Hüvitise arvutamise aluseks on inimese brutopalk ja sellelt makstud sotsiaalmaks. See tähendab, et need tulud, mille pealt ei ole sotsiaalmaksu deklareeritud (näiteks üüritulu või millegi müügist teenitud tulu) vanemahüvitise arvutamisel arvesse ei lähe.
Hüvitise arvutamise aluseks on kindel alusperiood. Alusperioodi saamiseks lahutatakse lapse sünnikuust sellele eelnevad üheksa täispikka kalendrikuud ja siis võetakse aluseks üheksale kuule eelnenud 12 kalendrikuu tulud. Kui vanem sai selle 12 kalendrikuu jooksul erakorralist tulu, näiteks preemiat või lisatasu, mille pealt tasuti ka sotsiaalmaksu, siis suurendab see aasta keskmist tulu ja ühtlasi ka vanemahüvitise summat. Sama arvutussüsteem kehtib ka siis, kui vanemahüvitist taotleb lapse isa. Vanemahüvitise alusperioodi ja hüvitise suuruse arvutamisel on abiks vanemahüvitise kalkulaator.
Kui vanem on vanemahüvitise arvestusperioodil olnud töövõimetuslehel, siis haiguslehel oldud päevad hüvitise arvutamisel arvesse ei lähe. Vanemahüvitise summa arvutatakse ainult selle põhjal, mil inimene reaalselt töötas ja sai sotsiaalmaksuga maksustatud tulu. Hüvitise suurus arvutatakse sellisel juhul nõnda: kalendriaasta 365 või 366 päevast lahutatakse haiguslehel oldud päevad. Saadud päevade hulk jagatakse 30ga. Seejärel jagatakse vanemahüvitise arvestusperioodi brutotulu saadud kuude arvuga, mis annab tulemuseks ühe kuu keskmise brutotöötasu ehk vanemahüvitise brutosumma.
Kui vanem vanemahüvitise arvestusperioodil sotsiaalmaksuga maksustatud tulu üldse ei saanud, siis on hüvitise suuruseks eelmise kalendriaasta 1. jaanuaril kehtinud töötasu alammäär, mis on ühtlasi ka vanemahüvitise alammäär. Vanemal, kes hakkab 2020. aastal vanemahüvitist saama, on seega hüvitise miinimummäär 540 eurot. 2021. aastal on hüvitise alammäär 584 eurot. Kui alampalk aasta vahetumisel tõuseb, kerkib ühes sellega ka nende vanemate hüvitis, kes saavad seda vastavalt kuupalga alammäärale. Neil, kes saavad miinimummäärast kasvõi ühe euro võrra suuremat vanemahüvitist, aasta vahetumine vanemahüvitise tõusu kaasa ei too.
Vanemal, kes vanemahüvitise alusperioodil töötas ja teenis tulu mõnes Euroopa Majanduspiirkonna lepinguriigis või Šveitsis, arvestatakse seal töötamise aega võrdselt Eestis töötamisega, aga teises riigis teenitud tulu vanemahüvitise arvutamisel arvesse ei võeta. Vanemahüvitis arvutatakse ainult Eestis saadud sotsiaalmaksustatud tulu alusel. Kui alusperioodi jooksul töötas vanem nii Eestis kui ka välisriigis, siis võrdub välisriigis töötamise arvestuslik kuupalk sama kuupalgaga, mida vanem teenis alusperioodil Eestis töötades. Kui vanem töötas alusperioodi jooksul ainult välisriigis, siis võetakse arvesse Eesti miinimumpalk.
Vanemahüvitise ülempiiriks on üle-eelmise aasta kolmekordne Eesti keskmine brutokuupalk. Maksimummääras vanemahüvitist makstakse siis, kui alusperioodi keskmine sotsiaalmaksuga maksustatud brutopalk oli sellega võrdne või suurem. 2020. aastal on vanemahüvitise ülempiir 3 548 eurot ja 10 senti. Tegemist on brutosummaga, millest läheb maha tulumaks.
Vanemahüvitist makstakse 435 päeva. Õigus vanemahüvitisele tekib vahetult järgmisel päeval pärast seda, kui lapse emal lõpeb rasedus- ja sünnituspuhkus. See on enamasti 70-110 kalendripäeva pärast lapse sündi, sõltuvalt sellest, kui palju päevi enne lapse sündi ema rasedus- ja sünnituspuhkusele jäi. Kui ema jäi rasedus- ja sünnituspuhkusele vähem kui 30 päeva enne sünnitustähtaega ja sünnitushüvitist makstakse lühemat aega, ei maksta sellevõrra pikemalt vanemahüvitist. Kui emal ei olnud õigust rasedus- ja sünnituspuhkusele, makstakse vanemahüvitist kuni lapse 18 kuu vanuseks saamiseni. Vanemahüvitist hakatakse sellisel juhul arvestama lapse sünnist alates. Lapse isal tekib õigus vanemahüvitisele siis, kui laps on saanud 70 päeva vanaks.
Pärast lapse sünni registreerimist rahvastikuregistris, saadab sotsiaalkindlustusamet nädala jooksul sotsiaalkindlustusameti iseteenindusse vanemahüvitise pakkumuse. Selle kohta laekub ka vanema e-posti aadressile teavitus. Eraldi avaldust vanemahüvitise saamiseks ei ole vaja esitada, tuleb vaid minna sotsiaalkindlustusameti iseteenindusse ja vanemahüvitise saamine kinnitada. Kui interneti teel vanemahüvitist kinnitada ei ole võimalik, saab seda teha mõnes sotsiaalkindlustusameti esinduses kohapeal. Õigus vanemahüvitist saada on ka siis, kui pere kolis välisriigist (tagasi) Eestisse või lapsendas lapse. Sellisel juhul tuleb vanemahüvitise pakkumuse saamiseks võtta ise sotsiaalkindlustusametiga ühendust iseteeninduse kaudu või aadressil info@sotsiaalkindlustusametsotsiaalkindlustusamet.ee.
Hüvitis kantakse arveldusarvele üle iga kuu 8. või 9. kuupäeval. Kui maksepäev satub riigipühale või nädalavahetusele, makstakse hüvitist puhkepäevale eelneval tööpäeval. Vanemahüvitist makstakse eelmise kalendrikuu eest. Kui näiteks õigus hüvitisele tekib 13. maist, kantakse hüvitis saaja arvele 8. juunil.
Arvelduskonto, kuhu hüvitis üle kantakse, annab hüvitise saaja sotsiaalkindlustusametile ise teada. Kontot saab hüvitise maksmise perioodil muuta. Seda saab teha sotsiaalkindlustusameti iseteeninduses. Kui teatada uus kontonumber enne 20. kuupäeva, makstakse hüvitis uuele kontole juba järgmisest kuust. Kui arveldusarve number muudetakse pärast 20. kuupäeva, laekub hüvitis uuele pangakontole alates ülejärgmisest kuust. Samuti saab hüvitist kanda üle teise inimese arvelduskontole, kui hüvitise saaja on esitanud digitaalselt allkirjastatud avalduse iseteeninduses, sotsiaalkindlustusameti klienditeeninduses kohapeal või esitab notariaalselt kinnitatud avalduse. Hüvitist saab üle kanda ka arvelduskontole välisriigis. Välisriigi kontole kantava ülekandega kaasnevad kulud kannab hüvitisesaaja.
Isa võib vanemahüvitist taotleda siis, kui laps on saanud 70 päeva vanaks. Kui enne on saanud hüvitist ema, aga nüüd soovib pere, et hüvitist saaks isa, arvutatakse isa hüvitis sama arvestusperioodi tulude alusel nagu see oli ka emal. Hüvitise saaja vahetamisel tuleb arvestada, et saajat on võimalik vahetada kalendrikuu algusest. Hüvitise saaja vahetab sotsiaalkindlustusamet välja taotluse esitamisele järgnevast kuust. Vanemahüvitise väljamakse uuele taotlejale tehakse ülejärgmisel kalendrikuul
Näide: veebruari alguses esitatakse taotlus, et edaspidi saab vanemahüvitist ema asemel isa. Märtsist alates on hüvitise saajaks isa, aga viimase vanemahüvitise veebruari eest saab siis veel ema. Aprillikuus saab märtsi eest hüvitist juba isa.
Alates 1. juulist 2020 hakkab isadele kehtima täiendav vanemahüvitis ja 30-päevane isapuhkus. Mõlemad võimalused kehtivad isale, kelle laps sünnib 1. juulil või pärast seda. Kui lapse eeldatav sünniaeg on 1. juulil või pärast seda, aga laps sünnib varem, siis kehtib isale veel vana kord. Isa täiendavat vanemahüvitist saab kasutada ühe või mitme perioodina alates 30 kalendripäevast kuni lapse kolmeaastaseks saamiseni. Oluline on teada, et vanemahüvitise saamise perioodil peab isa puhkama kõigi oma tööandjate juurest, sest isapuhkuse ajal isa tulu teenida ei tohi. Isa saab isapuhkuse ajal makstavat vanemahüvitist kasutada emaga samal ajal või eraldi. Oluline on teada, et täiendava vanemahüvitisega tasustatud isapuhkus, mil isa võib emaga samal ajal vanemahüvitist saada, kestab 30 päeva. Kui isa soovib ka pärast seda vanemahüvitist saada, peab ema vanemahüvitise saamisest loobuma ja saajaks tuleb vormistada ainult isa.
Vanemahüvitis on tulumaksuga maksustatud. Vanemahüvitis on selles mõttes nagu tavaline töötasu – see on kui brutopalk, mille pealt tasutakse tulumaks ja hüvitise saajale makstakse välja netopalk. Nagu tavalise palga puhul, saab ka vanemahüvitiselt kasutada tulumaksuvabastust. Selleks tuleb pärast vanemahüvitise otsuse saamist esitada sotsiaalkindlustusameti iseteenindusportaalis avaldus tulumaksuvabastuse taotlemiseks. Vanemahüvitise perioodil saab ka tulumaksuvabastuse summat muuta või maksuvabastusest loobuda. Kuid on ka üks oluline erinevus tavalise töötasu ja riigi makstava vanemahüvitise vahel – sotsiaalmaksu vanemahüvitise pealt ei arvestata ega maksta. Vanemahüvitiselt ei peeta kinni ka töötuskindlustusmakset, küll aga tagab riik vanemahüvitise saajale automaatselt ravikindlustuse.
Kui vanemahüvitist saav vanem lapse kõrvalt osaliselt töötab, siis vähendatakse tema vanemahüvitist alles siis, kui saadav töötasu ulatub pooleni hüvitise ülempiirist. Hüvitise ülempiir ehk maksimummäär on üle-eelmise aasta kolmekordne Eesti brutopalk. See tähendab, et lapse kõrval võib tulu teenida kuni 1,5-kordse keskmise palga suuruses ilma et, vanemahüvitist vähendataks. 2020. aastal on 1,5-kordne keskmine palk 1774 eurot ja 5 senti. Lapse kõrvalt töötav ja palgatulu saav vanem saab ise arvutada, kui palju tema vanemahüvitis väheneda võib. Lühidalt öeldes lahutatakse hüvitisest sissetulekupiiri ületav tuluosa, mis on jagatud kahega.
Valem on siin: hüvitis = hüvitis – (tulu – sissetulekupiir) / 2.
Alates 1. juulist 2020 saab vanem omal soovil vanemahüvitise maksmist kalendrikuude kaupa peatada ja jätkata. See võimalus püsib kuni lapse 3-aastaseks saamiseni. See võimalus kehtib võrdselt nii neile, kes juba saavad vanemahüvitist kui ka neile, kel õigus vanemahüvitisele tekib alates 1. juulist 2020 või pärast seda. Kuna hüvitist makstakse kalendrikuu eest, on ka hüvitise peatamine ja jätkamine kuupõhine. Erandiks on vanemahüvitise saamise algus- ja lõpukuu, kui hüvitist makstakse ainult teatud päevade, mitte terve kuu eest.
Kui järgmine laps sünnib alla 2,5 aastase vahega (kaks aastat ja kuus kuud) ja lapsevanem hakkaks järgmise lapsega saama väiksemat vanemahüvitist kui eelmisega, määratakse hüvitis varasemate tulude põhjal. Vanemahüvitis on sellisel juhul sama suur, kui eelmise lapsega. See on oluline just vanemale, kes enne järgmise lapse saamist töötas. Kui tema tulud on väiksemad, kui olid aluseks vanemahüvitisele eelmise lapsega, siis määratakse hüvitis suurema keskmise tulu alusel.
Kui laste vanusevahe jääb alla 2 aasta ja 6 kuu ning vanem hakkab uue lapse eest saama vanemahüvitist, mis tugineb eelmise lapse vanemahüvitise arvutamise aluseks olnud tulule, on vanemal õigus saada kompensatsiooni nende päevade eest, mis jäävad lapse sünnist kuni vanemahüvitise alguseni. Vanemahüvitise ja sünnitushüvitise vahe arvutatakse nii: ühe kalendrikuu vanemahüvitise summa jagatakse 30ga, vastuseks on vanemahüvitise ühe päeva summa. Sellest summast lahutatakse ühe kalendripäeva kohta makstud sünnitushüvitis. Saadud vahe korrutatakse kalendripäevade arvuga, mis jääb lapse sünnist kuni sünnitushüvitise maksmise perioodi lõpupäevani.