Meisi Volt: kõik võivad läbi lüüa alal, mille endale valivad

Viisime märtsis 2024  Ferratumi klientide seas 12 turul läbi rahvusvahelise uuringu, mis käsitles võrdõiguslikkuse ja soolise diskrimineerimise teemat. Tulemused näitasid, et enamikes riikides tunnetatakse soolist ebavõrdsust pigem teravalt, olgu selleks hariduse või vabaajategevuste valik, kohtlemine töökohal või ka lihtsalt meestele ja naistele omistatavad erinevad isiksuseomadused. Ferratumi globaalne brändijuht Evelin Ojamets võttis sel puhul rääkida mitmekülgselt andeka ajakirjaniku, fotograafi, kommunikatsioonijuhi, moe- ja elustiili mõjuisiku Meisi Voltiga, uurimaks, kuidas tema seda teemat näeb.

Kuidas Sina enda jaoks soolise võrdõiguslikkuse teemat lahti mõtestad - mida see Sinu jaoks tähendab ja kui aktuaalne on?

Minu jaoks tähendab see seda, et inimese andeid ja tööd tunnustatakse ning aktsepteeritakse võrdsel tasemel, hoolimata sellest, mis soost ta on. Et tema mõtteid kuulatakse, pannakse tähele ning võetakse arvesse.

Vaadates meie rahvusvahelise uuringu Eesti tulemusi, tõi 79% vastanutest välja, et nende arvates on meie ühiskonnas poistele ja tüdrukutele erinevad ootused selles osas, millist haridusteed, õpinguid jmt valida. Mida Sinu kogemus näitab, kas meil võivad tõesti olla eelarvamused selles osas, et a la poiss ärgu kirjandust ja keeli õppigu ning tüdruk tehnikaaladele trügigu?

Muide, mina seda ei arva. Ma siiski usun, et kõik on kinni koduses kasvatuses ja selles, kas sinu vanemad on sinusse uskunud ning selles, mis sinul endal kupli all toimub. Ma päriselt arvan, et kui sa naisena soovid teha tööd, mis vajab füüsilist jõudu, tugevust ja vastupidavust, kes on muu sulle kätt ette panemas kui sina ise. Lisaks on maailmas tohutult palju andekaid meessoost disainereid, meigikunstnikke ja juuksureid. Tänapäeval on hakanud need piirid aina enam hägustuma, mis on ootused meeste ja naiste suhtes. Tunnistan, et ma ausalt öeldes ei ole sellesse teemasse liigselt süvenenud, sest olen alati kõndinud oma rada ja soovinud teha täpselt seda, mida mina tahan. Loomulikult on ühiskonnal meie psühholoogiale suur mõju ja keskkond kipub suunama, aga olen alati uskunud oma unistuste ja soovide jahtimisse, seega kõik muu tundub seal ümber lihtsalt udu, mida mitte tähele panna. Kui ei saa ühtmoodi, saab teistmoodi ikka! Ja tagasilööke on kõigil, igasugustel elualadel töötades.

Kuidas suhtud liigitusse meeste ja naiste hobid, on siin midagi, mis tõesti naistele rohkem omane?

Noore neiuna olen ise käinud nii balleti trennis kui jalgpallis ning mõlemad olid minu jaoks vägevad ja ägedad, seega leian, et inimene peab saama end välja elada just sel alal, mis teda enim köidab ja silma särama paneb. Sellisesse liigitamisse ma pigem ei suhtugi kuidagi, sest leian, et seda pole mõtet tähele panna.

Jah, kui rääkida näiteks spordist ja muudest füsioloogilistest tegevusest, siis muidugi on alasid, mis naistele ja meestele looduse poolt seatuna paremini sobivad. On ju teaduslikult teada, et meie kehad ei ole samasugused, seega ei saa eeldada, et kõik sobib kõigile.

Uuringu vastused tõid välja ka diskrimineerimise tajumise tööl. Mida näitavad Sinu kogemused, kas Sinusse on kuidagi teistmoodi suhtutud lihtsalt sellepärast, et oled naine?

Jah, mulle on aastaid tagasi kunagi öeldud karjääriteemadel rääkides, et “juusiis oleksid pidanud õige inimesega magama” ning see riivas ja pahandas mind tol ajal küll. Otsustasin, et ei lase sellel kasutul mõttel end rivist välja viia ning olen saavutanud sellest hoolimata päris hea karjääri ning alustasin juba 20ndate alguses teekonda ajakirjanduses, olles töötanud nii osakonna juhi, reporteri kui fotograafina ning saanud end mõnuga tõestada. Muus osas ei ole ma sellist diskrimineerimist märganud ning olen tundnud, et minu mõtteid on kuulatud nii koosolekutel kui igapäevases töö-rüsinas. Pigem olen pidanud enda kogemuste pagasit ehitama, et ma poleks nö noor kollanokk, vaid teaks, mida on õige öelda ja teha juba linnulennult, sest olen oma ala professionaal. Sugu ega ilu siin minu silmis rolli ei mängi. Kohati tundub mulle, et inimeste jaoks on see nagu mingi vabandus, miks mitte midagi teha. “Ma tahaks, aga see on ju meeste töö”, “võiks, aga seal on ju kõik naised”, “mulle öeldi seda ja mind vaadati imelikult” on tegelikult kõik pigem vabandused, miks midagi mitte teha. Võib-olla on need selleks, et tegelikult me lihtsalt ise kardame järgmist sammu astuda. Meie unistuste töö võib olla käeulatuses. Näiteks tollal kui alustasin fotograafiaga, siis tundus see ka pigem olevat meeste amet. Jah, tehnika on raske ning kaalub palju, teleobjektiiviga merelainete keskel pildistades tõesti hakkas kaamerat hoidev käsi valutama või selg andis tunda raske tehnika tassimisest, aga mis siis! Ma olen saanud end väikese ja üsna nõrga musklijõuga naisena siiski välja elada!

Mida arvad väga sageli kohata võivast väitest, et mehed on strateegilisemad ja tehnilisema mõtlemisega, naised loovamad ja emotsionaalsemad?

Ma olen kindel, et meestel ja naistel on tõesti omad tugevused, aga neid omadusi olen märganud mõlema soo esindajatel ning see pole sugugi kahandanud ei nende naiselikkust ega mehelikkust.

Ja viimaseks, mida võiksime teha selleks, et soolist diskrimineerimist vähem oleks?

Ma arvan, et võiksimegi juba maast madalast oma lastele seda suhtumist õpetada, et kõik võivad läbi lüüa sel alal, mis nad endale valivad. Tuleb vaid endasse uskuda ning eluteel üksteisele toeks olla. Mul on nii hea meel, et mu ema on mind alati toetanud (isa on kahjuks lahkunud, aga olen kindel, et ka tema oleks sama teinud), ükskõik, mis hobi või tööga olen soovinud tegeleda.

Mehed võivad nutta, võtta lapsepuhkust, töötada looval ametikohal ning ka naine võib olla lastetu ning end teostada kõrgel juhipositsioonil või hoopis auto kapoti all nokitsedes. Oluline on olla rahulolev ja rahul oma tegemistega. Süda ja hing peab õitsema, mitte ühiskonna surve ja stressi all ilmetuks massiks muunduma.